tänases Sirbis on küsitlus "Kümnendi kümme lemmikut", kuhu Jan Kaus ka minult vastust palus. pärast ponnistusi loobusin oma Top10 esitamisest, sest kui olin suutnud välja filtreerida selle nimestiku, mis allpool näha, hakkas juba kahju, või õigemini põhjendamatu kedagi neist välja jätta; siit kümne väljavalimine hakkas tunduma juba täringumängu suvana.
selliste nimestike puhul ähvardavad (ja teinekord ka võidavad) erinevad kiusatused, mis kahandavad otsekohe selle pädevust/kehtivust eelkõige mu enda jaoks: 1) kiusatus näidata ennast kuidagi huvitava või omapärasena, 2) kiusatus püüda aimata seda, mida "üldiselt" "oluliseks" peetakse, 3) tuttav-olemise ja seltskondlikkuse surve, mis nügib tegema sõbra-komplimente. püüdsin neist oma nimestikku tehes hoiduda, kuigi ega ma pead ei anna, et see mul õnnestus. igal juhul on siin sellised asjad koos, mille puhul mäletan, et lugemiselamus oli eriti tugev, sageli (kuigi mitte päris alati) "naudinguline" barthes'likus tähenduses, omaette isikliku vaimse sündmusena meeles.
kümnega piirdumine tundus mulle põhjendamatu igapidi - kui seda võtta n-ö autoriteedi arvamusena (keegi ehk ikka minu arvamust autoriteetseks ja "juhindumisväärseks" peab), siis kümnega piirdudes ma lihtsalt valetaksin, annaksin võltssuuniseid, mida ma ise ka ei usu. aga kui seda asja võtta puhtsubjektiivse, n-ö vastutusevaba meeldimisedetabelina (millena ma teda tegelikult ka tegin), siis on kümnega piirdumine veelgi mõttetum, sest siis püüaksin ma mingi välise formaadi mõjul sisendada endale valet, valetada endale külge mingit formaaditud isiklikkust.
mis kõik ei tähenda, et ma Sirbi küsitlust kuidagi halvustaksin, loomulikult annab see kõneka ja informatiivse pildi sellest, mis möödunud kümnendil eesti "lektosfääris" tähtsat juhtus. lihtsalt mina ei näinud põhjendust formaadile allumiseks. vähemasti sundis see küsitlus mind konkretiseerima oma kümnendipilku ning näitas mulle kätte minu maitsepiirid, see teadmine kulub ära.
niisiis, asjad, millest ma enam kümmet välja ei suutnud valida (tähestiku järjekorras):
Paul Austeri "New Yorgi triloogia"
Nikolai Baturini "Kentaur"
Albert Camus' "Pagendus ja Kuningriik"
fs'i "Alasti ja elus"
Jaak Jõerüüdi "Uus raamat"
Jaan Kaplinski "Sõnad sõnatusse. Inakobõtije" ja "Seesama jõgi"
Kivisildniku "Päike, mida sa õhtul teed" ja "Vägistatud jäämägi"
Hasso Krulli luulekogud tõusvas joones
Kalju Kruusa "Pilvedgi mindgi liigutavadgi"
Madis Kõivu "Päev" ning "Näidendite" seni ilmunud osad
Erkki Luugi "0rnitoloogi pealehakkamine"
Valdur Mikita raamatud, eriti "Metsik lingvistika"
Ene Mihkelsoni "Ahasveeruse uni"
Kirsti Oidekivi luulekogud ühe kogumina
Anti Saare "Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin"
Lauri Sommeri "Nõidade õrnus"
Triin Soometsa luulekogud ühe kogumina
Vaino Vahingu "Päevaraamat"
Elo Viidingu raamatud, eriti "Teatud erandid"
Tõnu Õnnepalu "Kevad ja suvi ja"
hiljem mõeldes on veel mõned asjad pähe tulnud: mõned jutud Kanguri/Ravi/Ranna raamatust "Jaak Rand ja teisi jutte" (need, mis liiga otseselt nalja ei püüa teha); mõned luuletused Maarja Kangro teisest kogust "Tule mu koopasse, mateeria" (need, mis pealkirjaga enim haakuvad, suurepärane fenomenoloogiline luule, mis meeldis seda enam, et muidu on ta luulelaad mulle võõravõitu); Lauri Sommeri jutt "And" ühest Setumaa Darjast (haruldaselt hea atmosfäärikirjeldus); ning Mehis Heinsaare "Sügaval elu hämaras", mis tundub mulle tema mõjusaima raamatuna (ja lihtsalt väga tugeva luulekoguna), aga mille jätsin esialgsest nimestikust välja, kuna kahtlesin, kas siin ei mängi kaasa see, et ta on just hiljuti ilmunud ja liiga värskelt meeles.
noh, ja ega see kõik ka nüüd nii piiritletud ja lõplik pole.
23. jaanuar. Sirbi-küsitlust veel üle vaadates näen, et Sven on ära märkinud Kafka "Hiina müüri", oleksin ka ise selle oma nimekirja pannud, aga kuna raamat sisaldab märgatavas ulatuses varem eesti keeles ilmunut, siis ei lugenud teda "uudisteoste" hulka. Sveni ja Bergi kommentaarides on juttu võõrkeeltes lugemisest, ilukirjandust loen võõrkeeltes tõesti vähevõitu, aga ehk kõige meeldejäänumana võiks ära nimetada Gombrowiczi "Ferdydurke" venekeelse tõlke - see on asi, mille Lindepuu võiks kindlasti oma plaani võtta.
Postitused
