17.10.12

vaikiv ajastu

Lobjaka tänane jutt avab nii mõndagi olulist. olen ikka mõelnud, et tahaks praeguse aja kohta öelda "vaikiv ajastu", aga paralleel 30ndatega ei vea ju üksüheselt välja - kõike on lubatud rääkida, valimised on vabad, ei pea kartma võimu repressioone jne. aga Lobjaka artikkel avab tolle vaikuse nüüdse sisu - mitte et rääkida poleks võimalik, mitte et võim sunniks inimesi vaikima, vaid võim ise vaikib ning teeb näo, nagu ka inimesed vaikiks. võimu kuritarvitus on kõigile silmnähtav, sellest isegi räägitakse valjusti, pooleldi tunnistab võim seda isegi (seesama "legalize reality"), aga puudub see, mis kommunikatsioonist teeb kommunikatsiooni - kõnetegude teoline aspekt: kõnetegu ei saada midagi korda, st pole tegelikult tegu. oma loomult on see kommunikatsiooni täielik simulatsioon - mingi diskussioon otsekui toimuks, aga sel diskussioonil pole ühenduspunkti tegude sfääriga. kuidas see on juhtunud, ei oskagi täpselt aru saada, aga olemuselt on see kommunikatsiooniahela katkestus - me kõik näeme, et ühe erakonna (ja tõenäoliselt ka teiste erakondade) rahastamine toimub ebausaldusväärsel viisil (loe: põhimõtteliselt on väga raske erakondlikku poliitikat üleüldse usaldusväärseks pidada), aga meile sisuliselt naerdakse näkku ja öeldakse: "see võib ju vabalt nii olla, kuigi me seda ei tunnista, ja te ei saa sinna mitte midagi teha".
meile ei öelda "kuss!", meid ei sunnita vaikima, keegi ei saa öelda, et meie sõnavabadus on alla surutud. meid lihtsalt ei kuulda, kuni me jõuamegi tolle wittgensteinliku järelduseni (nagu Lobjakas kirjutab), et millest ei saa kõnelda, sellest tuleb vaikida. ja just selles mõttes oleme triivinud uue vaikiva ajastu südamikku, kus ei vaikita, sest kõnelda ei tohi, vaid kus muudkui kõneldakse, sest rääkida võib vabalt kõigest, aga kõneteod on kaotanud oma tuumse aspekti - olla tegu.
ja see on üks uutmoodi vaikimine. kui otsida võrdlust, siis see võiks olla arvuti. ilmselt kõik me oleme oma arvutiga suhelnud, järele andnud illusioonile, otsekui arvutiga oleks võimalik suhelda, oleme tema peale vihastanud, kui meile tundub, et ta kiusab meid, otsekui käiks arvuti sees mingi teadvuslik protsess, otsekui ta "mõtleks". ei, arvuti on ju lihtsalt masin, mille sees käivad teatud operatsioonid, kui me vastavad käsud sisestame. ja kui me ütleme arvutile näiteks "no avane nüüd kiiremini", on meil täiesti reaalne emotsionaalne ja kommunikatiivne suhe arvutisse, ainult et arvuti ei hakka meie lause peale kiiremini avanema, meie kõneteol puudub arvuti jaoks teo mõõde. tegelikult me vaikime, sest arvuti tegelikult ei osale selles suhtluses üldse. kõne, suhtlus ei seisne ainult millegi ütlemises - kõneteo vältimatu koostisosa on kuulmine.
nii on ka meie praeguse võimuga. vahel on tunne, et ulmest tuttav robotite võimuhaaramine ongi tegelikult juba aset leidnud, ainult mitte robotite inimlikustumise teel (nagu seda ikka kujutletakse - robotid saavutavad eneseteadvuse jne), vaid inimeste robotistumise näol. ja on üsna loogiline, et niimoodi käitub võim, mis kohtleb riiki ja ühiskonda pelgalt masinana, mille töö tuleb korraldada võimalikult ökonoomselt. ta korraldab riiki vastavalt enda loomusele. nad püsivad võimul tänu vabadele valimistele - aga neid on valitud nii, nagu poes valitakse erinevate arvutimarkide vahel. neid on valinud inimesed, kes pole aru saanud, et arvutil pole aju ega südant, vaid protsessor ja kõvaketas.






ps. mu viimased laused viitavad muidugi sellele, et asi pole lihtsalt võimu ja "meie" vastanduses - asi on mingis ühiskondlikus äraspidises "tiigrihüppes" tervikuna, "me" oleme mingis mõttes ära teeninud selle, kes meid valitseb, nii vastumeelne, kui see ka pole. nüüd tuleks mõelda, kus on see hetk, mil see robotiseeritud vaikimissuhe rahva ja võimu vahel kinnistus. oli see ehk 2007. aasta kevad - kui mõelda, et tollal ilmselt tundis Eesti venelaskond midagi sarnast, mida nüüd tunneb ühiskond laiemalt? või kus oli see punkt, juba kuskil varasemas? ei tea. igal juhul on selge, et "meie" ise vastutame olukorra eest kuidagimoodi. aga kui nii, siis kus on see punkt, kus otsustus valik praeguse olukorra suunas?


Täiendus. Jutt ilmus Facebooki-arutelude toel täiendatuna Eesti Päevalehes ja sai päris head vastukaja. Õiendada tuleb üks eksitus: ERRi ingliskeelne uudis väidab, et "Raud said the attitudes from ruling politicians made the period a "deaf era" -  a phrase coined by Aare Pilv in a recent op ed on the subject." Mõiste "kurt ajastu" ei pärine tegelikult minult, vaid Eik Hermannilt, kes ongi see "sõber", kellele artiklis viitan.

4 kommentaari:

Kadi ütles ...

Mulle tundub, et praegune vaikiv ajastu on mingil tasandil 30ndatest hirmsamgi. Sõnadest on kadunud tuli.

aaree ütles ...

jah, kui seda kõneteo-teemat pidi mõelda, siis too eelmine vaikimine tuli lihtsalt sellest, et kõnetegu tervikuna tõkestati, ta jäi küll tõkke taha, kuid säilitas terviklikkuse. nüüd lüüakse kõnetegu keskelt pooleks, jääb kõne, kuid kaob tegu. hirmus on see selle poolest, et tõel nagu polekski kuskil pesitseda, sest ta pesa on lõhutud.

Mihkel Kunnus ütles ...

"Kui ei aita sõnad, aitab jõud või muusika"
A.H.T.

aaree ütles ...

loodame, et muusika