kuna Mixcloud ei luba nähtavasti pikki kommentaare, lisan seletused uuele valikule siia
* Riina Trumm on Võrumaalt pärit ja Viljandis tegutsev koorijuht ja muusik; umbes kakskümmend aastat tagasi oli ta keskkoolis minu muusikaõpetaja, kes õpetas mind tõsist muusikat kuulama.
Urmas Lattikas on eesti helilooja ja jazzpianist.
* Sophie Reyer on Viinis ja Kölnis tegutsev luuletaja, helilooja, teatri- ja filmitegija. http://sophiereyer.com/
* Dirk Huelstrunk on Frankfurdi helikunstnik, kõlaluuletaja, kirjanik ja kultuuriaktivist, kes on tõsisemalt uurinud ka dada pärandit; käis hiljuti esinemas "Hullunud Tartul". Siin esitabki ta oma versiooni dada klassiku Hugo Balli luuletusest "Pilved". Tema teine lugu on instrumentaal elektroonilisest tsüklist "Free Mouse Jazz". http://www.dirkhuelstrunk.de/de/
* Riho Sibul on eesti muusik ja helilooja. "Liblikas ja peegel 3" on osa Riho Sibula helikujundusest Jaan Kaplinski näidendile.
* Jevgeni V. Haritonov on väga mitmekülgne ja aktiivne Moskva muusik, helikunstnik, luuletaja, visuaalpoeet, kirjandus- ja filmiloolane. http://academia-f.blogspot.ru/
* Robert Jürjendal on eesti kitarrist ja helilooja, tegutseb peamiselt jazzi ja improvisatsiooni vallas.
Sven Grünberg on eesti helilooja ja klahvpillimängija, Eesti süntesaatorimuusika pioneer.
Peeter Malkov on eesti flöödimängija, kelle ampluaa ulatub klassikast pungini.
"Uppuja põgeneb kõrgele mäele" on Joel Sanga tekst.
* Eesti Keeled on ansambel, kuhu kuuluvad kitarristid Ain Agan, Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Jaak Johanson (kaks viimast ka lauljatena) ning kandlemängijad Kaja Kann ja Pille Karras.
"Minevik" on Jaak Sooääre muusika ja tekst.
* Pastacas ehk Ramo Teder on Viljandist pärit ja Soomes elav muusik ja kunstnik. https://www.facebook.com/pastacas
Tenniscoats on Jaapani psühhedeelne avangardfolkansambel, mille liikmed on Saya ja Takashi Ueno. http://www.tenniscoats.com/
* Kago on Viljandist pärit ja Võrumaal elava luuletaja Lauri Sommeri muusikunimi. http://www.ounaviks.ee/kago/
"Püüripäivä üü" on Artur Adsoni tekst.
* "Oli õitest kirendav aas" on Juhan Viidingu tekst.
* Michael Lentz on Leipzigis ja Berliinis tegutsev kirjanik, kõlaluuletaja, muusik ja kirjandusteadlane. http://www.michaellentz.com/home/
Axel Kühn on Müncheni saksofonist ja helilooja. http://www.axelkuehn.de/Home.html
* Caroline Bergvall on prantsuse-norra päritolu Londonis elav luuletaja, kõlakunstnik ja kriitik. http://www.carolinebergvall.com/
Steve Layton on Dallases elav helilooja, kes segab omavahel erinevaid stiile klassikast moodsa elektroonikani. http://www.niwo.com/steve/
"Ride" pole otseselt nende ühistöö, vaid Layton on loonud tausta varasemale Bergvalli salvestisele.
* William Must Hunt ehk Kaarel Malken on Eestist pärit ja Berliinis elav laulukirjutaja. https://soundcloud.com/william-must-hunt
* Diskodiiva Donna Summeri "I Feel Love", mille ta kirjutas 1977 koos legendaarse Giorgio Moroderi ja Peter Bellottega, on üks elektroonilise tantsumuusika lipulaevu. http://www.donnasummer.com/ , http://en.wikipedia.org/wiki/Giorgio_Moroder
* Para on Londoni DJ ja muusik, kes teeb drum'n'bassi ja garage'it. http://www.beatport.com/artist/para/70184
* Tim Gaze on Austraalia luuletaja, kunstnik ja kõlapoeet. Tema piltluuletus on ka siinse mixi kaanepildiks. https://imagineaustralia.net/en/2010/09/tim-gaze-a-poet-artist-explores-writing-as-art/
* Michael Vincent on Kanada helilooja, kes huvitub eriti valmissalvestiste kasutamisest uute heliteoste toormaterjalina; siin on saksofonihelidega ühte sulatatud nelipühilaste jutlustaja matusekõne. http://michaelvincent.ca/
* "And Death Shall Have No Dominion " - Riho Sibul on teinud tausta Walesi klassiku Dylan Thomase 1933. aasta luuletusele, mille autor luges linti oma Ameerika-reisil 1953. aastal, mõni kuu enne oma varast surma. "Must 5" on loo nimi Riho Sibula plaadil "Must". http://www.dylanthomas.com/
* Jörg Piringer on Austria helikunstnik, muusik, kunstnik, programmeerija ja unikaalsete muusikariistade leiutaja (elektroonikast juurviljadeni). "Stine" kohta on tutvustuseks öeldud: "Four fast computer speech layers reciting Fibonacci syllable sequences" - ma ei saa sellest täpselt aru, aga Fibonacci jada on arvujada, kus iga järgnev arv on kahe eelmise arvu summa ning sellel suhtel põhineb kuldlõige. http://joerg.piringer.net/
* Loos "Targem on tulla" sosistab Pastacas Taavi Eelmaa luuletust.
* Toomas Rull on eesti jazz- ja rocktrummar. http://www.toomasrull.com/
"Varblased, Tartu varblased" on Jaan Kaplinski tekst.
* Barry Truax on Kanada helilooja, kes keskendub nn granulaarsünteesi võimalustele (see on helimenetlus, kus üks helilõik pihustatakse "teradeks", mida siis erineval viisil töödeldakse). http://www.sfu.ca/~truax/
* Thomas Havlik on Austria kirjanik, kõlaluuletaja ja performaator. Siinses palas on ta loonud kompositsiooni teiste inimeste suust kogutud üksiksilpidest https://soundcloud.com/thomashavlik
* Lina Lapelyte on Leedust pärit, kuid praegu Londonis ilma tegev helilooja, helikunstnik ja performaator, kes sulandab kokku kõikvõimalikke stiile ja kõlailmu. http://show2013.rca.ac.uk/13_scu_lina_lapelyte/ , http://www.artsfoundation.co.uk/Artist-Name/all/456/Lapelyte-Lina
* Alemu Aga on Etioopia muusik, kes esindab iidset Etioopia kristlaste mezmur-traditsiooni; pill, mis laulu saateks kõlab, on begena - etiooplaste pärimuse järgi just see ongi Piiblis mainitud kannel, mida Taavet kuningas Saulile mängis ning sellega tollelt kurja vaimu pealt ära ajas. http://en.wikipedia.org/wiki/Alemu_Aga
22.11.13
Väga halb praktika ehk Vastupanu põhjendus
Olen Sirbi-skandaali jälginud peaaegu
nädal aega distantsilt, Soome lahe teiselt kaldalt,
wittgensteiniaana lugemise vahepauside ajal. Nüüd, kui asi on
jõudnud Langi tagasiastumislubaduseni ning kohe on ilmumas uue
toimetuse esimene leht, panen lühidalt kirja oma hoiaku.
Minu meelest tuleks lahus hoida kaks
eri asja, mis praegu on muutunud teineteist võimendavateks ja
omavahel põimunud liinideks: kultuuriline poleemika ("kuidas
kultuurist rääkida") ja põhimõttelisemad õige ja vale
käitumise küsimused ("mida peab tegema / mida ei tohi teha
inimene kui sotsiaalne olend").
On niisiis asjad, mis väärivad
kriitikat või kiitmist - arvamuste ja polemiseerimise sfäär -, ja
asjad, mis väärivad boikotti või muud vastupanu - see on
aktsepteeritavuse või vastuvõetamatuse sfäär.
Sirbi sisu, Zaumi visioon, Kenderi
sobivus peatoimetajaks jms, ühesõnaga see, mille kohta saab öelda
nt "ootame uue Sirbi ära ja räägime siis edasi" - see
iseendast pole sellelaadse skandaali jaoks piisav, see on lihtsalt
kultuuriline poleemika, nagu neid ikka on. Et nüüd on tegu mingi
tohutu kultuuriparadigmade vahelise võitlusega, on lihtsalt kirgede
ajel tekkinud hüperbool, võib-olla ka turundustrikk, igal juhul
mitte revolutsiooniline olukord. Minu jaoks on jutt mingist tohutust
pingest konservatiivide ja revolutsionääride vahel, millest
Sirbi-skandaal nagu märku annaks, puhas demagoogia. See on lihtsalt
jamps. Aga lehe programm ja sisu pole asi, mis vääriks boikotti,
kinnikleebitud suuga Kaplinski pilti, loomeliitude raevu või Langi
tagasiastumist. See väärib lihtsalt kas kirglikumat või
rahulikumat diskussiooni.
Riigi rahastatava, st ühiskonna poolt
ühiselt ülal peetava avaliku kultuurifoorumi muudatuste
mehhanismide pilastamine ise on aktsepteerimatu. Lihtsalt "nii
ei tehta", see on väga halb praktika, ohtlik pretsedent, sest
kui seda pidada reeglipäraseks, siis oleks tõesti "kuri
karjas" (st juba ongi). Ma ei räägi juriidilisest aspektist,
sest juriidiliselt näib kõik olevat korrektne. Ma räägin just
nimelt heast ja halvast praktikast. Hea praktika on see, mis
printsiibiks üldistatuna oleks ka muudel sarnastel juhtudel
vastuvõetav. Seda, kuidas juriidiliselt korrektne praktika võib
olla eetilise printsiibi suhtes väga ebakorrektne, nägime juba
möödunud aastal.
Siin on antud juhul kaks aspekti.
Esimene on see, et on väga halb praktika, kui Sirbi ajutisele
toimetajale antakse voli teha suuri põhimõttelisi muutusi toimetuse
koosseisus ja lehe suunitluses. Hea/normaalne praktika on, et
niisugune voli on inimesel, kellel on laiem "mandaat" -
konkursikomisjoni kinnitus, SA nõukogu heakskiit jms (eriti hea
oleks, kui nõukogu koosneks, nagu loomeliidud pakuvad, suuremal
määral inimestest, kellesse Sirp sisuliselt puutub - sest
demokraatia mõte ongi selles, et otsustustes saaksid osaleda
inimesed, kellesse vastava otsuse tulemused sisuliselt puutuvad). On
väga halb praktika, kui selline voli antakse ühe erakorralise
ainuisikulise otsustuse tulemusel. (Nagu on ka väga halb praktika,
kui muudatusi tehakse ülbel, jõhkral ja sildu põletaval viisil -
aga see on natuke omaette punkt, mis nõuab isiklikuks minemist - ma
pole sellest huvitatud, sest adressaat ei mõistaks mind niikuinii.)
Teine aspekt on selle otsuse poliitiline mõjutatus: on väga halb
praktika, kui poliitilised parteid saavad ühise ja avaliku hüve üle
otsustada ilma läbipaistvate protseduurideta. Selles aspektis on
kriitikud nüüdseks sattunud kehva seisu - väited selle kohta, et
otsuse taga on poliitilised tagatoad, on pärit ühelt asjaosaliselt
endalt, kes aga avalikult oma väiteid salgab (see pole minu asi
avalikult öelda, kellelt, ma ei saa teise inimese eest teha
tõerääkimise otsust); nii on need, kes teda uskuma jäid, muutunud
avalikkuse silmis vandenõuteoreetikuteks. Minul isiklikult on
endiselt alust uskuda, et Sirbiga toimunu taga on poliitiline soov
neutraliseerida üks pideva valitsuskriitika allikas, seda on
lihtsalt poliittehnoloogiliselt väga lihtne olematuks rääkida -
seda lihtsam, mida läbipaistmatum on teguviis.
Need kaks aspekti aga pole kaks
liidetavat, mis kokku annaks väga halva praktika - nad kumbki eraldi
on juba väga halb praktika. See
tähendab: isegi kui poliitilist mõjutamist pole(ks)
toimunud, oleks tegu väga halva praktikaga, mis on aktsepteerimatu
(mis väärib vastupanu
sõltumatult lehe sisu üle peetavast poleemikast - näiteks
passiivse vastupanu vormina boikotti, st loobumist koostööst
toimetusega, kellel pole legitiimsust, isegi kui nende tehtav leht on
sisukas). Ja selles mõttes pole nn "vandenõuteooria"
isegi oluline - kuigi vastutus jaguneks sel juhul pisut teisiti. Aga
kui nad on koos, on see vaba ühiskonna puhul lihtsalt uskumatult
halb praktika.
Niisiis,
minu jutu iva on, et on tore, kui Kender & co teevad head lehte
(sest halb leht lihtsalt ei ole tore), aga see ei anna neile n-ö
moraalset mandaati, teatavat olulist põhimõttelist legitiimsust,
sest lehe nende kätte sattumise viis pole aktsepteeritav. Kui me
seda aktsepteeriksime, siis aktsepteeriksime läbipaistmatut ja
autoritaarset (kultuuri)meedia (ja üldisemalt avalikkuse kui
sellise) reguleerimise viisi põhimõttena, mida võib rakendada ka
edaspidi. Eesmärk ei tohi pühitseda mis tahes abinõusid - nii
lihtne see printsiip ongi.
Dixi.
kirjutatud
22.11.2013 kell 04:03
.
Võtmed
kõrb
4.9.13
Tagasi lätetele!
Juba üle kahe aasta on Facebookis
eksisteerinud grupp "Tagasi lätetele!", millel on
septembri alguse seisuga kogunenud 51 liiget. Asja idee on lihtne -
saata postkastidesse tulevad valimisreklaamid tagasi nende
allikatele, st parteide kontoritesse.
Mõte tekkis juba 4 aastat tagasi
- mu postkasti peal oli küll silt, mis teatas, et tellimata reklaami
ma ei soovi, kuid ometi oli üks partei leidnud mooduse sellest mööda
hiilida. Avastasin, et mu korteriukse välismise lingi külge oli
riputatud silt, mis teatas "Läksin valima" ning all selle
erakonna logo. Imestasin, miks nad siis juba mu aknale kleepsusid ei
kleebi, kui neil niikuinii taktitunnet pole. Eelmiste valimiste ajal
leidsin oma postkastist (millel endiselt oli reklaami tõrjuv silt)
ühe teise erakonna poolt välja antud väikse lauliku ning ilupilte
mulle isiklikult tundmatute inimeste (st poliitikute) lapsepõlvest
või sportimisest.
See on prügi. Mingit asjalikku
(rääkimata hädavajalikust) infot ma neist pabertoodetest ei saa.
Enamasti rändab see materjal kohe prügikasti. Ahju tulehakatuseks
see paber tavaliselt ei kõlba. Miskipärast pakutakse valijaile
koostöövormi "prügi meilt, prügikast teilt".
Reklaamikulu moodustab 60-90%
erakondade kogukuludest (Jüri Adams, "Erakondade rahastamisest
läbi aegade", Delfi, 31. oktoober 2012). Neid kulusid
rahastatakse peamiselt kahel moel: kas annetustest (on põhjust osa
sellest rahast ebapuhtuses kahtlustada) või erakondade riiklikest
toetustest, st sellesama maksumaksja rahast, keda sunnitakse toimima
erakondade prügikäitlejatena. Aeg-ajalt kasutakse
parteipropagandaks ka otseselt kohaliku omavalitsuse ressursse, mis
samuti tuleb maksumaksjalt. Parteid kulutavad kümneid tuhandeid
eurosid, et toota kraami, mille eesmärk on algusest peale jõuda
prügikasti.
See on ebaõiglane ja raiskav.
Õiglane oleks, kui poliitikud ise enda toodetud prügi käitleksid.
Sestap peaks tegema nii - kõik
valimisreklaamid, millega privaatsesse sfääri tungitakse, võiks
viia parteikontoritesse tagasi, tagasi lätetele.
Sellise teguviisi sõnum oleks
mitmeharuline.
1. Puhtökoloogiline: ärge tootke
prügi, vaid kasutage ressursse millegi loomiseks.
2. Poliitökoloogiline: ärge
tootke prügi meie raha eest, st ärge raisake meie raha. Ärge
mahhineerige oma annetustega (see muutub eriti naeruväärseks, kui
arvestada, et te mahhineerite selleks, et toota prügi). Pidage
puhtust nii materiaalses kui moraalses ja mentaalses mõttes. Ja miks
mitte ka see - valija pole prügikast, ta on poliitiline subjekt,
kellel on nt võime kõndida ja prügi selle lähtekohta tagasi tuua.
3. Sisulise ja väärika suhtluse
sõnum. Valimiskampaaniad on suuresti muutunud kommertsiaalseteks -
parteisid reklaamitakse nagu ostukeskusi, poliitilisi märksõnu
pakutakse, nagu oleks need "hullude päevade" odavkaup.
Niigi on meie poliitiline süsteem kujunenud suuresti
klientelistlikuks, st teenete ostu ja müügi loogikal põhinevaks.
Poliitiline kommunikatsioon aga peaks olema sisuline mõtete vahetus,
mitme poolega dialoog. See on lugupidamise küsimus. Kui poliitiline
väli tahab olla usaldusväärne ja lugupidamist väärt, peaks ta ka
valijat väärikalt kohtlema - mitte impulsiivse ostlejana, vaid
mõtleva partnerina.
Sestap peaks siinses aktsioonis
peaks tegema erandeid teatavat sorti reklaamidele, mille eesmärk on
sisuline suhtlus. Näiteks kui mulle saadetakse parteiprogramm või
valimisprogramm, mis on läbi kirjutatud (näiteks koos sellega, kust
leitakse raha ühe või teise asja teokstegemiseks), siis see on
valimisotsust teha aitav info. Prügiks tuleb aga lugeda kõik muu,
mis ei erine oma laadilt tavalisest kommertsreklaamist või
müügikataloogist. Aktsiooni kolmas sõnum on niisiis: suhelge
valijaga sisuliselt nagu võrdne võrdsega.
See pole pelk protestiaktsioon.
Selle sõnum on tegelikult konstruktiivne: poliitik, pea oma valijast
lugu (et valija saaks sinust lugu pidada); ole tema suhtes aus; ära
raiska ressursse - ka selles mõttes, et ära raiska võimalust
põhjendada valijale oma tegevusplaane sisuliselt, ära viska ära
sisulist võimalust pidada dialoogi selle üle, kuidas oleks kõige
parem valla, linna või riigi asju korraldada. Poliitik, palun taha,
et sind valitaks sinu sisu, mitte kesta järgi. Ja siit järeldub
omakorda - poliitik, palun ole ise selline, et sul seda sisu pakkuda
oleks. Sest see on põhiline viis, kuidas hoida ära inimeste
pettumust poliitikas.
Niisiis,
kutsun üles tegema järgmist. Esiteks - hankige oma postkastile
kleeps, mis teatab, et te ei soovi tellimata reklaami (see peaks
olema ametlik Eesti Posti kleeps, millega kaasneb ka teie vastav
avaldus - muude kleepsude järgimine pole postiljonidele kohustuslik;
vt
http://www.post.ee/reklaamistloobumine).
Teiseks - viigem valimiseelne poliitprügi tagasi parteikontoritesse,
lisades sellele oma sõnumi. Selleks on kolm viisi: 1) tuua see
vastavasse kogumispunkti, kust siis need lõpuks hulgaviisi
parteikontorisse tagasi toimetatakse; 2) saata see posti teel
kohalikesse parteikontoritesse tagasi (soovitavalt saaja kulul), 3)
viia see isiklikult kohalikesse parteikontoritesse, kas postkasti või
otse ametniku lauale (see annab võimaluse ka otse oma arvamust
väljendada).
Tartus
asub kogumispunkt Genialistide Klubi kohvikus. Infot
teiste kogumispunktide ja muu kohta saab lugeda ja küsida Facebooki
leheküljelt https://www.facebook.com/groups/tagasilatetele/
või blogist tagasilatetele.blogspot.com.
Võtmed
kõrb
16.6.13
19.3.13
kurosawa
täna oli Rasmus Kaljujärve monolavastuse "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp" (NO64) viimane etendus. lavastuse jaoks palus teater minult Kurosawa filmi "Unenäod" ühe novelli tõlget sõnaliseks tekstiks. tegin kaks versiooni, pisut lakoonilisem proosaversioon läks kasutusse, teise versiooni panen nüüd siia. (minu tõlgenduse lavastusest võib leida siit 25.09 ja 18.10 kirjadest.)
oli päikseline
hommik
mõtlesin jälle
metsa kõndima minna
kohe kui uksest
välja astusin
hakkas vihma sadama
aga päike paistis
edasi
seisin väraval
varikatuse all
mõtlesin mida nüüd
teha
kas minna? kõhklesin
ema tuli asju vihma
käest tuppa varjule viima
ta ütles: „täna
jääd koju –
sajab vihma ja
paistab päike
sellise ilmaga
peavad metsas rebased pulmi
nad ei taha et keegi
seda näeks
nad saavad väga
vihaseks“
seisin väraval
varikatuse all
kas minna? kõhklesin
vaadates päikese
käes helkivat sadu
vaatasin üle õla
õu oli tühi
ema oli tuppa läinud
kas minna? jah
käisin vaikselt
ringi kõrgete puude vahel
nende sihvakate
tüvede vahel
jämedate tüvede
vahel
mõned puutüved
olid nii jämedad
et mahtunuksin
neisse magama
päikese viltused
vihud läbi vihmaste võrade
sadu säras
kiirtekimpudes kuldselt
kogu mets sabises
vaikselt ühtlaselt
aeg-ajalt liigutas
mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi
need kahisesid
niiskelt
vesi immitses ja
nirises puukoore sügavates vagudes
sammusin tasa
astusin vihmaga sama
sammu
päikesega sama
sammu
siis märkasin
liikumist eemal puude vahel
peitsin end ühe
tüve taha –
ja sealt nad tulidki
rebaste
pulmarongkäik
nad kõndisid
hääletult oma pehmetel käppadel
aeglaselt ja
pidulikult
jalga jala ette
tõstes
ettevaatlikult
pingsalt, kuid
vabalt
paarikaupa üksteise
järel
kõige ees kaks
sinikuuelist rebast
kes kandsid suuri
laternaid
nende taga noorpaar
pruut üleni
lumivalges rüüs
ja nägu valgeks
puuderdatud
peigmehel ta kõrval
peas erepunane müts
nende taga ülejäänud
pulmarahvas
nad kõndisid hästi
tasa ja valvsalt
kuulatades metsa
hääli
kui kostis praksatus
või valjema tuulehoo sahin
tardusid nad hetkeks
ja pöörasid kõik
korraga oma pea hääle suunas
võisin näha nende
vurre õrnalt värisemas
siis astusid nad
edasi oma majesteetlikku pulmakäiku
kuni tardusid
korraks taas mõne heli peale
see oli nagu tants
tähelepanelikkuse
ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants
rongkäik jõudis
minuga kohakuti
püüdsin olla väga
vaikselt
kui neid puutüve
tagant piilusin
aga ühel hetkel
tardusid nad taas –
ning pöörasid oma
pead minu poole!
mu pilk kohtus
rebasepeigmehe pilguga
ma olin tabatud
mu lubamatu nägemine
oli ära nähtud
pöörasin ringi ja
jooksin sealt minema
eemale rebaste
vihast
mille eest oli mind
hoiatatud
mida olin läinud
otsima
sest mul oli selle
ees hirm
olin läinud otsima
oma hirmu ja oma julgust
mis annaks mulle
kuju
kui kodu juurde
jõudsin
oli vihm juba
lakanud
vaid lombid maja
esisel teel
ema seisis väravas
väga tõsise näoga
„sa käisidki“
ütles ta
„sa nägid
mida poleks tohtinud
ma ei saa sind nüüd
enam sisse lasta
üks vihane rebane
käis siin
jättis sinu jaoks
selle“
ema võttis
varrukast välja
puust voolitud
noatupe
ning ulatas selle
mulle
tõmbasin noa
pooleldi tupest välja
päike helkis tera
pealt mulle näkku
ema ütles:
„rebaste
meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama
mine nüüd ruttu
ja palu neilt
andestust!
anna nuga neile
tagasi
ja ütle et sa
kahetsed oma tegu väga!
harva kui nad
andestavad –
pead olema valmis
surema
kui nad ei andesta
ei saa ma sind sisse
lasta“
ema hakkas juba
väravaid sulgema
ma küsisin viimases
hädas
otsekui alles nüüd
aru saades
et mu hirm ja mu
julgus
on päriselt olemas:
„aga ma ei tea ju
kus nad elavad“
ema seisis paokil
värava vahel ja ütles:
„sa leiad nad
päevadel mil
korraga sajab vihma ja paistab päike
on alati kuskil mõni
vikerkaar
rebased elavad
vikerkaare all
mine nüüd
ruttu!“
värav sulgus
kuulsin kuidas
põikpuu seestpoolt värava ette lükati
sammud kadusid majja
katsusin väikest
jalgväravat seal kõrval –
seegi oli kinni
kõik mis mulle oli
jäänud –
noatupp mis peitis
endas helkivat tera
ning teadmine
et mu ainus
väljapääs on rebaste andestus
ja ma läksin
sadas vihma ja
paistis päike
mu ees oli avar aas
üleni täis
värvilisi lilli
lappidena keset
rohelist heina –
valged punased
kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad
otsekui oleks
vikerkaar maasse külvatud
ja võrsuma hakanud
vihma sadas ja päike
paistis
aasa teise serva aga
kerkis vikerkaar ise –
täiuslik kaar
otsad kindlalt
maasse toetumas
pilvedest tumeda
taeva
ja metsaste kaljude
taustal
otsekui värav
mägede vahelisse kurusse
rebaste elupaika
päike ja vihm
noatupp käes
tunnistasin toda
laiuvat kõrguvat väravavõlvi
keset päiksepaistes
helkivat sadu
vihm ja päike
mu hirm ja mu julgus
hakkasin üle aasa
sinnapoole astuma
.
Igor Černov
avastasin, et eile, 18. märtsil sai 70-aastaseks Igor Černov, kes oli esimene Tartu ülikooli semiootikaprofessor ja kelle artistlikke loenguid ma noore ja rohelisena suure huviga kuulasin. tema kohta võib lugeda "Eesti kirjanike leksikonist", midagi leiab ka internetist (muu erialase kõrval näiteks seda, et ta on noorena võistelnud purjespordivõistlustel koos oma isa, mitmekordse Eesti purjetamismeistri Apolloniga). ta oli ka näiteks juhendaja Valdur Mikita 1994. aastal kaitstud magistritööle "Normid ja loov käitumine". kõigi eelduste kohaselt on ta ka Kõivu ja Vahingu "Endspieli" Semiootiku prototüüp.
kahjuks ei leidunud netis temast ühtki videot - just oma inimliku faktuuri poolest on ta mulle eluks ajaks meelde jäänud. Mart Orav andis ühe pildi, mis on tehtud 1989. aastal Tartus Kirjandusmuuseumi direktori kabinetis, kui Ivar Grünthal esimest korda pärast pagulusse minekut Eestis käis - pildil on vasakult vaadates Virve Grünthal, Mart Orav, Igor Černov, Ivar Grünthal ja Sirje Olesk.
panen siia ühe lõigu oma "Aeglaste" I osast, mis on põhiliselt kirjutatud juba 2002. aasta kevadel, hiljem pisut täiendatud.
*
Õhtul
oli saade
Lotmanist. Saade oli
tehtud 1994
ja muuhulgas
kõneles seal
ka Černov. Milline
mõnu oli
teda vaadata
ja ära
tunda just
see Černov,
millisena ma
teda mäletan
–
punaseruuduline pintsak
seljas, eredaid
riideid ta
armastas, tugevate
prillide taga
otsekui hellikud,
suured, sinised,
aeg-ajalt
pisut vesised
silmad, intensiivne
ja enesest
ettepoole ruttav
kõnemaneer, aeg-ajalt
õhku ahmiv
ja p-häälikut
oma hoogsuses
nagu välja
sülitav, hääl
ära suitsetatud,
pingutatud kõrge
hääl, mis
madalale kukkudes
muutub pisut
kähisevaks, tugev
alahuul pidevas
liikumises, naeratus
jätab pisut
häbeliku mulje,
sest ta
ei paljasta
oma ülemisi
hambaid.
Loengud
olid muidugi
veel hoogsamad.
Ta rääkis
auditooriumi ees
edasi-tagasi
kõndides, isegi
rühkides, aeg-ajalt
piilus laualt
konspekti; kui
tema improvisatsioon
takerdus, tegi
ta kähisevaid,
lausa ägisevaid
parasiithäälitsusi; ma
mäletan, ükskord
alustas ta
nii –
"teatavasti 1965.
aastal Tartu
ülikool põles"
ning sellele
järgnes täiesti
tahtmatu ägin,
otsekui murraks
see mälestus
ta maha,
kuigi see
oli lihtsalt
tema mõtlemist
saatev hoo
säilitamise hääl (see oli midagi
sellesarnast,
nagu ägiseb
köster
"Kevade"
filmis, kui
Toots ta
pikali
jookseb, aga
pisut
intelligentsem
ja
vaoshoitum);
kuulajad puhkesid
naerma, sest
kõik see
mõjus nii
dramaatiliselt, Černov
ei saanud
asjast aru
ja ütles
"mis te
naerate, päriselt
põles, ise
olin tunnistajaks".
Černov
oli
minu
ülikooliaja
esimese
poole
iidoliks
–
see
sõna
kõlab
halvasti,
aga
ma
ütlen
seda
kõige
südamlikumalt.
Ta
oli
esimene
ja
peaaegu
ainus,
kes
mul
õigupoolest
aitas
Tartusse
sisse
elada,
kes
tekitas
tunde,
et
ma
pole
siin
juhuslik
ja
väike.
Esimest
korda
kohtusime
kohe 1994.
aasta
sügisel,
kui
ma
läksin
semiootika
osakonda
–
see
asus
tollal
peahoone
kõrval
keeltemajas
ühes
pisikeses
toakeses
–
läksin
küsima,
kas
on
võimalik
semiootikat
võtta
kõrvalerialaks.
Õigupoolest
ei
teadnud
ma
siis
semiootikast
tuhkagi,
mind
huvitas
eriala
nimetuse
teine
pool
"... ja
kultuuriteooria";
Lotmanit
olin
ma
lugenud
vaid
paari
artikli
jagu
"Kultuurisemiootikast",
suuremat
aru
ei
saanud.
Černov
palus
mul
istuda
ning
hakkas
pärima,
kust
ma
pärit
olen,
mida
õpin,
mida
ma
semiootikast
tean.
See
tähelepanu
lõi
mind
pahviks,
seda
enam,
et
ta
ilmselt
tajus
mu
hirmu
ja
ebalust
ning
eluvõõrust,
nii
et
ütles,
et
kui
mul
ülikooli
asjadega
probleeme
on,
kui
ma
ei
saa
aru,
kuidas
ja
mis,
siis
võib
alati
tema
juurde
pöörduda
ja
küsida.
Muuseas,
tol
esimesel
korral
ma
ei
teadnud,
et
ta
on
Černov,
ma
mõtlesin,
et
ta
on
niisama
üks
õppejõud,
ja
Černovi
tegelikust
tähtsusest
Lotmani
ühe
järglasena
(Toropi
kõrval)
sain
ma
veelgi
hiljem
aru.
Ühesõnaga,
hakkasin käima
Černovi
sissejuhatuses
kultuuriteooriasse,
kuulasin seda
tegelikult kaks
kursust järjest,
ja teisigi
tema kursuseid
kuulasin eelkõige
tema enda
pärast, sest
need olid
tõelised etendused.
Varsti
selgus, et
me elame
Annelinna lõpus
peaaegu naabermajades,
sattusime aeg-ajalt
linna või
linnast sõites
sama bussi
peale ning
ajasime juttu,
põhiliselt küll
kuulasin mina
aukartlikult teda.
Kahjuks imelikul
kombel ei
mäleta ma
neist juttudest
palju, mäletan
vaid, et
ta mõjus
mulle isalikult,
ta pillas
vahel mõne
lause, mis
püüdis mind
akadeemilises olustikus
orienteerida. Ma
mäletan, et
"Atlantise" –
tollal oli
see vist
veel "Kaunas"
–
peatuses ei
tahtnud ta
põõsaste vahele
rohusse tallatud
teel käia,
vaid ikka
ümber nurga
õiget teed
pidi, seletas
seda oma
ebausuga. Mobiiltelefoniga
tänaval või
bussis rääkimist
pidas ta
maitsetuseks, umbes
nagu seda
võiks olla
bussis suitsetamine.
Paar
korda käisin
ma tal
külas. Esik
ja töötuba
–
muid ruume
ma tema
kahetoalisest korterist
ei näinud
–
need olid
maast laeni
raamaturiiuleid täis
ja raamatud
olid kohati
kahes reas,
üks rida
teiste taga.
Igal pool
hõljus õrn
suitsuhõng. Ta
oli suur
suitsetaja, iga
loengu keskel
tegi ta
suitsupausi. Ta
pakkus mulle
teed, ja
siis kõnelesime.
Tegin seminaritööd
Kõivust, ja
just tema
oli see,
kes soovitas
mul Kõivu
endaga rääkima
minna; tõepoolest,
võtsin julguse
kokku ning
jaanuaris 1996
ajasin Kõivuga
tema raamatukogukabiinis
tund aega
juttu. Černov
laenas mulle
ühe Mamardašvili
raamatu, vene
keeles. Raamatul
oli suitsuhõng
küljes, kui
lugesin seda
bussis Viljandisse
sõites. Černov
organiseeris mulle
Venemaalt isegi
ühe Ricoeuri
venekeelse tõlke (ta ütles enne loengu algust, et sai mulle selle Ricoeuri, Lauri, kes mu kõrval istus, kuulis valesti, et Černov pakub mulle likööri).
Igatahes ta
hoolitses mu
eest, julgustas
mind.
Kui
mul esimene
raamat ilmus,
siis kinkisin
ka temale
ühe eksemplari.
Tol korral
ütles ta
mulle: "Kas
te olete
nüüd Kõivu-uurija
või luuletaja?"
Mina kohmasin
vastu: "Eks
ma püüan
mõlemat vaheldumisi."
Černov:
"Vaadake ette,
selline asi
viib isiksuse
kahestumiseni, ja
teate ise,
kus see
võib lõppeda."
Selle saateks
oli Černovile
iseloomulik naeratus,
muie. Ja
ta rääkis
veel, et
"kui te
nüüd kunstiinimeste
seltskonda pürgite,
siis peate
arvestama, et
need on
väga rasked
inimesed, seal
on igasuguseid
intriige ja
vastuolusid, kunstnikud
on väga
haavatavad inimesed,
nendega on
raske." Jumala
tõsi, muuseas.
Nädal hiljem
kohtusime tänaval,
talle olevat
vanamehe kiri
kõige rohkem
meeldinud.
Aeg-ajalt
tekitas Černoviga
suhtlemine muidugi
komplekse, sest
ta suhtus
minusse –
nii vähemalt
tundus –
kui eriti
võimekasse noormehesse;
sellena ma
ennast ise
muidugi ei
tundnud. Just
Černovi
suhtumise, ja
muidugi kogu
selle kõrgtasemelise
semiootikuteseltskonna
taustal tundsin,
kui laisk,
kui vähelugenud
ja kui
huvitu ma
ise olen.
Jah, ma
põdesin seda
vahel päris
kõvasti.
Lõpupoole
meie sidemed
hõrenesid. Mina
leidsin lõpuks
oma seltskonna
Veljesto ja
Erakkonna näol,
aga Černov
oli vahepeal
haige, aimatavasti
päris tõsiselt,
koolis teda
polnud, tagasi
tulles oli
ta loobunud
suitsetamisest, mis
oli tema
puhul eriti
võõrastav. Kord
saime kokku
kaubamaja ees
bussipeatuses, tal
oli neoonpunane
sall kaelas,
olemine oli
nukker, ja
ta hoiatas
mind: "Vaadake,
et teie
suitsetama ei
hakka. Vaadake
mind –
häält ei
ole, hambad
on hirmsad,
lõpuks veel
haigused." Ma
muidugi ei
julgenud ütelda,
et suitsetan
juba mõnda
aega.
Millalgi
ta lahkus
ülikoolist. Lahkumise
täpseid põhjusi
ma ei
teagi, midagi
oli tal
uue professuuriperioodi
jaoks ebapiisavat,
ning tema
asemele kutsuti
Soomest Torop.
Tema viimasel
Tartu-kevadel
sõitsime kord
bussiga linna,
ta käskis
mul akna
alla istuda,
sest teda,
vanemat meest
ei aja
keegi istekoha
pärast püsti,
mind aga
küll, ning
ta rääkis,
et täna
on raske
päev, ülikoolis
arutatakse ühe
õppejõu küsimust,
kes ei
sobi oma
kohale –
"muidu kena
inimene, aga
õppejõuna jätab
soovida." Hiljem
olen mõelnud,
et ta
võis äkki
ennast silmas
pidada, kes
teab.
Seejärel
kadus mu
esimene akadeemiline
isa, kes
pöördus minu
poole teietades
ja eesnimepidi,
oleks ehk
ka isanime
kasutanud, kui
oleksin venelane
olnud, kadus
minu silmapiirilt.
Olen kuulnud,
et ta
on Viljandi
kolledžis
loenguid lugenud,
et ta
on Soomes
elanud või
sinna jäänudki;
ei midagi
selget.
Pärast tema ülikoolist lahkumist nägin teda
oma viimase
ülikooliaasta talvel Tallinnas
ühes poes,
mis asus
sellesama maja
allkorrusel, milles
teadsin olevat
ta kodu,
ta ema
elas seal.
Ta oli
otsekui magamata
väljanägemisega ja
natuke nagu
häbenes mind.
Rääkisime mõne
sõna juttu,
ta küsis,
mis teemal
ma lõputöö
kirjutan. Tollest
korrast on
mul pisut
kurb mälestus,
me ei
olnud enam
miskipärast nii
lähedased seal
poes. Mul oli sellest kahju.
Peale seda olen teda veel korra näinud, 2008. aasta kevadel Tallinna bussijaamas, olin juba bussi peal, kui järsku nägin teda peatuses reisipampudega istumas. Mõtlesin, kas minna korraks bussist välja, et talle tere öelda, aga kuni ma kaalusin, kas ikka jõuan, pani buss hääled sisse ja sõitis minema. Černov jäi minust Tallinna bussijaama peatusesse number 5, ta oli jälle suitsetama hakanud.
Tahaks
teda praegu
näha ja
temaga rääkida,
väljaspool igasuguseid
ülikooli-kontekste.
Ma tahaksin
teda tänada.
24.2.13
16.2.13
kirjakeelest, luuleloost ja filoloogiast
loen Reet Kasiku "Stahli mantlipärijaid" (eesti keele uurimise ja korraldamise ajalugu). võimalik, et olen neid asju ülikooli ajal isegi kuulnud, aga ei kinnistunud tollal - fakte normitud kirjakeele fikseerumise kohta:
I maailmasõja eelõhtul alustati jõudsalt eesti keele rikastamist ja arendamist, selles oli kaks põhisuunda - Aaviku keeleuuendus, mis oli radikaalsem ja ebasüsteemsem (ning mis oluline - Johannes Aaviku uuenduslikul keelel polnud normi, ta oli pigem paljuvõimaldav "lõpmattuseni tõmmat kurv"), ning Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldus, mis taotles süsteemi ja normeeritust ning seotust rahvakeelega. Veski koostatud esimene õigekeelsussõnaraamat ilmus 1918; normkeele juurutamise olulisim läbimurre oli see, kui 1927 hakati Eesti koolides haridusministeeriumi otsusel normitud kirjakeelt õpetama. 1938 tegi keeleteadlane Arnold Kask ajakirja Looming põhjal ülevaate, kuidas on keeletarvitus ühtlustunud. 1923. aasta Loomingus oli uuenduslikus (aaviklikus) keeles 69% luulest ja 51% proosast (sh ka artiklid jms), normitud kirjakeeles 18% luulest ja 49% proosast, lõunaeesti murretes 10% luulest (lisaks veel "rahvaluulekeeles" 3%). 1933. aasta Loomingus oli uuenduslikus keeles 65% luulest ja 29% proosast, normkeeles 32% luulest ja 71% proosast, lõunaeesti murretes 3% luulest. 1938 oli uuenduslikus keeles 19% luulest ja 5% proosast, normkeeles 69% luulest ja 95% proosast, lõunaeesti murretes 12% luulest (selle viimase protsendiga on kaks võimalust - ta on kas juhus ega näita tendentsi, või siis näitab tendentsi, et normkeele juurdumine oli selgemini välja joonistanud murded kui omaette eristuva stiiliregistri - märk murrete marginaliseerumisest ja libisemisest puhtpoeetilise arsenali staatusesse).
nii et 15 aastaga oli proosavormis tekstides normkeel täiesti valdavaks muutunud ning luules ka uuendusliku keele võitnud. mis paneb mõtlema nt siurulaste ja arbujate luulepõlvkondade tähendusest keele enda arenguga seoses - kas Siuru eriline plahvatuslik staatus pole mitte seotud sellega, et nad väljendavad üht kõige rohkem pingule tõmmatud seisu eesti kirjakeele arengus (nagu Kasik ütleb, oli 1917-18 erinevused ilukirjanduskeele ja rahva kõnekeele vahel kasvanud väga suureks, ilmselt pole see erinevus olnud suurem varem ega hiljem). ja kas hilisemate arbujate eriline staatus eesti luuleloos pole mitte seotud ka sellega, et nad tulid üheskoos keelega, mis oli lõpuks kindlamale kujule fikseerunud, esimene luulepõlvkond, kes kultiveeris just äsja valmis ja küpseks saanud eesti kirjakeelt, n-ö Queen's Englishi eesti vastet, st esimene põlvkond, kes kirjutas samas keeles, mida õppisid koolis ka "piimakärsad" ja mida sanktsioneeris oma korraldustega riik ise - kas just selles kõrgkultuuri ja ühiskonna laiema pinnase vahelise keelelise ühtsuse esmakordselt tajutud hetkes ei juurdu ka arbujate kui teatava eesti luule kuldajastu legend, mis toitis kirjanduskultuuri vähemasti 90ndate alguseni (ning teeb seda rahvalikumas kirjandusloo-tajus tänini)? ja kas on juhus, et arbujaliku telje ümber keerlev kirjanduskaanon hakkas murenema koos normitud kirjakeele ühiskondliku maine ja kasutusvaldkondade ahenemisega? see oleks huviväärne mõtlemisaines.
mis omakorda viib mõtted selleni, et mu meelest ei ole hea, et tänapäeva ülikoolis ei harita enam eesti filolooge - on võimalik saada diplom kirjanduse erialal, läbimata pisutki põhjalikumat eesti keele kursust, ja vastupidi. sest kuidas näiteks saada aimu kirjandusliku stiili nüanssidest, tundmata lähemalt keeleteooriat ning keeleajalugu?
11.1.13
ühiste läbielamiste programm
alljärgnev tekst on üks Lev Rubinsteini 1981. aastal kirjutatud kataloog. möödunud aastal leidis see endale omapärase rolli - septembris skandeeriti seda Tbilisis valimiseelsel opositsiooniliste tudengite meeleavaldusel. omaaegne kontseptualistlik tekst sai järsku masside ühishääle kandjaks. mitte kunagi ei või teada, kuidas kunstiline tekst asetub tuleviku kultuurilistesse ja ühiskondlikesse mustritesse. Rubinstein ise kirjutas asjast oma Facebooki kontol, olles küll pisut hämmingus, kuid ilma vastuväideteta. niisiis -
Lev Rubinstein
ÜHISTE LÄBIELAMISTE
PROGRAMM
(Ettelugemise ajal antakse käest kätte)
1981
1.
Kas me oleme valmis ühisteks läbielamisteks?
2.
Kui oleme valmis – siis on hästi.
Kui mitte – valmisolek tuleb omal ajal.
(Ettelugemise ajal antakse käest kätte)
1981
1.
Kas me oleme valmis ühisteks läbielamisteks?
2.
Kui oleme valmis – siis on hästi.
Kui mitte – valmisolek tuleb omal ajal.
3.
Antud hetkel huvitab meid vaid üks – antud hetk, samuti kõik, mis temaga seotud on.
4.
Seotud on antud hetkega, nagu me näeme, palju.
5.
Ühendagem jõupingutused antud hetke täpsemaks tähistamiseks.
6.
Panustagem maksimaalsed jõupingutused antud hetke kontekstis viibijate selgemasse enesefikseerimisse.
7.
Eks anna me ju endale aru, et püüe leida antud hetke rütmi loov tegur on rohkem kui piinarikas protsess?
Kuid ons meil kahju jõudu pingutada?
8.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.
9.
Tähelepanu!
Autor on meie hulgas.
Autor.
10.
Asjaolu, et Autor on meie hulgas, annab antud hetkele erilise mõtte.
11.
Muuseas, selle asjaolu võib ka tähelepanuta jätta. See ei muuda eriti midagi.
12.
Kuid see, et me viibime antud hetkel just siin ja just sellises koosseisus, on tõesti kaunis.
Ärgem seda unustagem.
13.
Meid liigutab praegu mis tahes väline impulss.
Kuid antud hetkel – milline?
14.
Kõige sagedamini elame me läbi näilisi sündmusi.
Antud hetkel aga – rohkem kui reaalseid.
Kas pole nii?
15.
Mõnikord esitame endale erinevaid küsimusi.
Kuid praegu peatume ühel:
Mis edasi?
16.
Sageli me ei tea, mida neile või teistele küsimustele vastatagi.
Antud hetkel pole vastatagi vaja.
17.
Väga sageli me ei tea, mida üksteisele öeldagi.
Antud hetkel – teame.
18.
Antud hetkel me vaikime.
Kuid see ei tähenda, et meil pole midagi öelda.
19.
Mõnikord oleme ärevil.
Kuid antud hetkel ei tule see meile meeldegi.
20.
On hetki, kui me ilmselgelt ei tunne ennast hästi.
Kuid mitte antud hetkel.
21.
Sageli, ja isegi väga, ei tea me, mis ja kuidas.
Antud hetkel oleme veendunud, et teame.
Mis siis ikka, tõenäoliselt nii see ongi.
22.
Tähelepanu!
Järgneb rida teadaandeid.
23.
Tähelepanu!
Antud hetke kogu võlu on temas endas.
Autor.
24.
Tähelepanu!
Absoluutselt kõiges
midagi on.
Autor.
25.
Tähelepanu!
Kunstnik on seotud nähtuste maailmaga
ei tea mille kaudu.
Autor.
26.
Tähelepanu!
Inimene, kes ei tea, kuidas toimida,
sarnaneb jumal teab millega.
Autor.
27.
Tähelepanu!
Väsinud teeline ihaldab peavarju.
Autor.
28.
Tähelepanu!
Aastaaegade võim maailma osade üle saab nii ilmseks, et otsekui polekski see enam arutluste objektiks.
Autor.
29.
Tähelepanu!
Kodust lahkudes eeldad ju, et naased.
Autor.
30.
Need teadaanded on suunatud meile.
Nad on meile.
Kes teab, võib-olla ongi nad antud hetke mõisteliseks aluspõhjaks.
31.
See, mis meiega antud hetkel juhtub, kordub vaevalt üldse kunagi.
32.
See, mida me antud hetkel kogeme, allub vaevalt kirjeldusele.
Sest kirjeldada – sedagi raskustega – saab vaid ähmaseid aimdusi toimuva tähendusest.
33.
See, mida me antud hetkel läbi elame, ei saa edasises peegeldumata jääda.
34.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.
35.
Tähelepanu!
Autor tänab kõiki siiralt osa võtnuid.
Autor.
36.
Me ei tahaks laiali minna.
See on hea.
Tellimine:
Postitused (Atom)