Pilveraadio - November 2013. Lingua Adamica

kuna Mixcloud ei luba nähtavasti pikki kommentaare, lisan seletused uuele valikule siia

* Riina Trumm on Võrumaalt pärit ja Viljandis tegutsev koorijuht ja muusik; umbes kakskümmend aastat tagasi oli ta keskkoolis minu muusikaõpetaja, kes õpetas mind tõsist muusikat kuulama.
Urmas Lattikas on eesti helilooja ja jazzpianist.
* Sophie Reyer on Viinis ja Kölnis tegutsev luuletaja, helilooja, teatri- ja filmitegija. http://sophiereyer.com/
* Dirk Huelstrunk on Frankfurdi helikunstnik, kõlaluuletaja, kirjanik ja kultuuriaktivist, kes on tõsisemalt uurinud ka dada pärandit; käis hiljuti esinemas "Hullunud Tartul". Siin esitabki ta oma versiooni dada klassiku Hugo Balli luuletusest "Pilved". Tema teine lugu on instrumentaal elektroonilisest tsüklist "Free Mouse Jazz". http://www.dirkhuelstrunk.de/de/
* Riho Sibul on eesti muusik ja helilooja. "Liblikas ja peegel 3" on osa Riho Sibula helikujundusest Jaan Kaplinski näidendile.
* Jevgeni V. Haritonov on väga mitmekülgne ja aktiivne Moskva muusik, helikunstnik, luuletaja, visuaalpoeet, kirjandus- ja filmiloolane. http://academia-f.blogspot.ru/
* Robert Jürjendal on eesti kitarrist ja helilooja, tegutseb peamiselt jazzi ja improvisatsiooni vallas.
Sven Grünberg on eesti helilooja ja klahvpillimängija, Eesti süntesaatorimuusika pioneer.
Peeter Malkov on eesti flöödimängija, kelle ampluaa ulatub klassikast pungini.
"Uppuja põgeneb kõrgele mäele" on Joel Sanga tekst.
* Eesti Keeled on ansambel, kuhu kuuluvad kitarristid Ain Agan, Jaak Sooäär, Riho Sibul ja Jaak Johanson (kaks viimast ka lauljatena) ning kandlemängijad Kaja Kann ja Pille Karras.
"Minevik" on Jaak Sooääre muusika ja tekst.
* Pastacas ehk Ramo Teder on Viljandist pärit ja Soomes elav muusik ja kunstnik. https://www.facebook.com/pastacas
Tenniscoats on Jaapani psühhedeelne avangardfolkansambel, mille liikmed on Saya ja Takashi Ueno. http://www.tenniscoats.com/
* Kago on Viljandist pärit ja Võrumaal elava luuletaja Lauri Sommeri muusikunimi. http://www.ounaviks.ee/kago/
"Püüripäivä üü" on Artur Adsoni tekst.
* "Oli õitest kirendav aas" on Juhan Viidingu tekst.
* Michael Lentz on Leipzigis ja Berliinis tegutsev kirjanik, kõlaluuletaja, muusik ja kirjandusteadlane. http://www.michaellentz.com/home/
Axel Kühn on Müncheni saksofonist ja helilooja. http://www.axelkuehn.de/Home.html
* Caroline Bergvall on prantsuse-norra päritolu Londonis elav luuletaja, kõlakunstnik ja kriitik. http://www.carolinebergvall.com/
Steve Layton on Dallases elav helilooja, kes segab omavahel erinevaid stiile klassikast moodsa elektroonikani. http://www.niwo.com/steve/
"Ride" pole otseselt nende ühistöö, vaid Layton on loonud tausta varasemale Bergvalli salvestisele.
* William Must Hunt ehk Kaarel Malken on Eestist pärit ja Berliinis elav laulukirjutaja. https://soundcloud.com/william-must-hunt
* Diskodiiva Donna Summeri "I Feel Love", mille ta kirjutas 1977 koos legendaarse Giorgio Moroderi ja Peter Bellottega, on üks elektroonilise tantsumuusika lipulaevu. http://www.donnasummer.com/  , http://en.wikipedia.org/wiki/Giorgio_Moroder
* Para on Londoni DJ ja muusik, kes teeb drum'n'bassi ja garage'it. http://www.beatport.com/artist/para/70184
* Tim Gaze on Austraalia luuletaja, kunstnik ja kõlapoeet. Tema piltluuletus on ka siinse mixi kaanepildiks. https://imagineaustralia.net/en/2010/09/tim-gaze-a-poet-artist-explores-writing-as-art/
* Michael Vincent on Kanada helilooja, kes huvitub eriti valmissalvestiste kasutamisest uute heliteoste toormaterjalina; siin on saksofonihelidega ühte sulatatud nelipühilaste jutlustaja matusekõne. http://michaelvincent.ca/
* "And Death Shall Have No Dominion " - Riho Sibul on teinud tausta Walesi klassiku Dylan Thomase 1933. aasta luuletusele, mille autor luges linti oma Ameerika-reisil 1953. aastal, mõni kuu enne oma varast surma. "Must 5" on loo nimi Riho Sibula plaadil "Must". http://www.dylanthomas.com/
* Jörg Piringer on Austria helikunstnik, muusik, kunstnik, programmeerija ja unikaalsete muusikariistade leiutaja (elektroonikast juurviljadeni). "Stine" kohta on tutvustuseks öeldud: "Four fast computer speech layers reciting Fibonacci syllable sequences" - ma ei saa sellest täpselt aru, aga Fibonacci jada on arvujada, kus iga järgnev arv on kahe eelmise arvu summa ning sellel suhtel põhineb kuldlõige. http://joerg.piringer.net/
* Loos "Targem on tulla" sosistab Pastacas Taavi Eelmaa luuletust.
* Toomas Rull on eesti jazz- ja rocktrummar. http://www.toomasrull.com/
"Varblased, Tartu varblased" on Jaan Kaplinski tekst.
* Barry Truax on Kanada helilooja, kes keskendub nn granulaarsünteesi võimalustele (see on helimenetlus, kus üks helilõik pihustatakse "teradeks", mida siis erineval viisil töödeldakse). http://www.sfu.ca/~truax/
* Thomas Havlik on Austria kirjanik, kõlaluuletaja ja performaator.  Siinses palas on ta loonud kompositsiooni teiste inimeste suust kogutud üksiksilpidest https://soundcloud.com/thomashavlik
* Lina Lapelyte on Leedust pärit, kuid praegu Londonis ilma tegev helilooja, helikunstnik ja performaator, kes sulandab kokku kõikvõimalikke stiile ja kõlailmu. http://show2013.rca.ac.uk/13_scu_lina_lapelyte/ , http://www.artsfoundation.co.uk/Artist-Name/all/456/Lapelyte-Lina
* Alemu Aga on Etioopia muusik, kes esindab iidset Etioopia kristlaste mezmur-traditsiooni; pill, mis laulu saateks kõlab, on begena - etiooplaste pärimuse järgi just see ongi Piiblis mainitud kannel, mida Taavet kuningas Saulile mängis ning sellega tollelt kurja vaimu pealt ära ajas. http://en.wikipedia.org/wiki/Alemu_Aga

Väga halb praktika ehk Vastupanu põhjendus

Olen Sirbi-skandaali jälginud peaaegu nädal aega distantsilt, Soome lahe teiselt kaldalt, wittgensteiniaana lugemise vahepauside ajal. Nüüd, kui asi on jõudnud Langi tagasiastumislubaduseni ning kohe on ilmumas uue toimetuse esimene leht, panen lühidalt kirja oma hoiaku.

Minu meelest tuleks lahus hoida kaks eri asja, mis praegu on muutunud teineteist võimendavateks ja omavahel põimunud liinideks: kultuuriline poleemika ("kuidas kultuurist rääkida") ja põhimõttelisemad õige ja vale käitumise küsimused ("mida peab tegema / mida ei tohi teha inimene kui sotsiaalne olend").

On niisiis asjad, mis väärivad kriitikat või kiitmist - arvamuste ja polemiseerimise sfäär -, ja asjad, mis väärivad boikotti või muud vastupanu - see on aktsepteeritavuse või vastuvõetamatuse sfäär.

Sirbi sisu, Zaumi visioon, Kenderi sobivus peatoimetajaks jms, ühesõnaga see, mille kohta saab öelda nt "ootame uue Sirbi ära ja räägime siis edasi" - see iseendast pole sellelaadse skandaali jaoks piisav, see on lihtsalt kultuuriline poleemika, nagu neid ikka on. Et nüüd on tegu mingi tohutu kultuuriparadigmade vahelise võitlusega, on lihtsalt kirgede ajel tekkinud hüperbool, võib-olla ka turundustrikk, igal juhul mitte revolutsiooniline olukord. Minu jaoks on jutt mingist tohutust pingest konservatiivide ja revolutsionääride vahel, millest Sirbi-skandaal nagu märku annaks, puhas demagoogia. See on lihtsalt jamps. Aga lehe programm ja sisu pole asi, mis vääriks boikotti, kinnikleebitud suuga Kaplinski pilti, loomeliitude raevu või Langi tagasiastumist. See väärib lihtsalt kas kirglikumat või rahulikumat diskussiooni.

Riigi rahastatava, st ühiskonna poolt ühiselt ülal peetava avaliku kultuurifoorumi muudatuste mehhanismide pilastamine ise on aktsepteerimatu. Lihtsalt "nii ei tehta", see on väga halb praktika, ohtlik pretsedent, sest kui seda pidada reeglipäraseks, siis oleks tõesti "kuri karjas" (st juba ongi). Ma ei räägi juriidilisest aspektist, sest juriidiliselt näib kõik olevat korrektne. Ma räägin just nimelt heast ja halvast praktikast. Hea praktika on see, mis printsiibiks üldistatuna oleks ka muudel sarnastel juhtudel vastuvõetav. Seda, kuidas juriidiliselt korrektne praktika võib olla eetilise printsiibi suhtes väga ebakorrektne, nägime juba möödunud aastal.

Siin on antud juhul kaks aspekti. Esimene on see, et on väga halb praktika, kui Sirbi ajutisele toimetajale antakse voli teha suuri põhimõttelisi muutusi toimetuse koosseisus ja lehe suunitluses. Hea/normaalne praktika on, et niisugune voli on inimesel, kellel on laiem "mandaat" - konkursikomisjoni kinnitus, SA nõukogu heakskiit jms (eriti hea oleks, kui nõukogu koosneks, nagu loomeliidud pakuvad, suuremal määral inimestest, kellesse Sirp sisuliselt puutub - sest demokraatia mõte ongi selles, et otsustustes saaksid osaleda inimesed, kellesse vastava otsuse tulemused sisuliselt puutuvad). On väga halb praktika, kui selline voli antakse ühe erakorralise ainuisikulise otsustuse tulemusel. (Nagu on ka väga halb praktika, kui muudatusi tehakse ülbel, jõhkral ja sildu põletaval viisil - aga see on natuke omaette punkt, mis nõuab isiklikuks minemist - ma pole sellest huvitatud, sest adressaat ei mõistaks mind niikuinii.) Teine aspekt on selle otsuse poliitiline mõjutatus: on väga halb praktika, kui poliitilised parteid saavad ühise ja avaliku hüve üle otsustada ilma läbipaistvate protseduurideta. Selles aspektis on kriitikud nüüdseks sattunud kehva seisu - väited selle kohta, et otsuse taga on poliitilised tagatoad, on pärit ühelt asjaosaliselt endalt, kes aga avalikult oma väiteid salgab (see pole minu asi avalikult öelda, kellelt, ma ei saa teise inimese eest teha tõerääkimise otsust); nii on need, kes teda uskuma jäid, muutunud avalikkuse silmis vandenõuteoreetikuteks. Minul isiklikult on endiselt alust uskuda, et Sirbiga toimunu taga on poliitiline soov neutraliseerida üks pideva valitsuskriitika allikas, seda on lihtsalt poliittehnoloogiliselt väga lihtne olematuks rääkida - seda lihtsam, mida läbipaistmatum on teguviis.

Need kaks aspekti aga pole kaks liidetavat, mis kokku annaks väga halva praktika - nad kumbki eraldi on juba väga halb praktika. See tähendab: isegi kui poliitilist mõjutamist pole(ks) toimunud, oleks tegu väga halva praktikaga, mis on aktsepteerimatu (mis väärib vastupanu sõltumatult lehe sisu üle peetavast poleemikast - näiteks passiivse vastupanu vormina boikotti, st loobumist koostööst toimetusega, kellel pole legitiimsust, isegi kui nende tehtav leht on sisukas). Ja selles mõttes pole nn "vandenõuteooria" isegi oluline - kuigi vastutus jaguneks sel juhul pisut teisiti. Aga kui nad on koos, on see vaba ühiskonna puhul lihtsalt uskumatult halb praktika.

Niisiis, minu jutu iva on, et on tore, kui Kender & co teevad head lehte (sest halb leht lihtsalt ei ole tore), aga see ei anna neile n-ö moraalset mandaati, teatavat olulist põhimõttelist legitiimsust, sest lehe nende kätte sattumise viis pole aktsepteeritav. Kui me seda aktsepteeriksime, siis aktsepteeriksime läbipaistmatut ja autoritaarset (kultuuri)meedia (ja üldisemalt avalikkuse kui sellise) reguleerimise viisi põhimõttena, mida võib rakendada ka edaspidi. Eesmärk ei tohi pühitseda mis tahes abinõusid - nii lihtne see printsiip ongi.

Dixi.

kirjutatud 22.11.2013 kell 04:03

.